Raivo Orgusaar

Enamus maailma suurimatest kuritegudest pannakse otseselt toime just poliitiliste prostituutide enda poolt või kaudselt nende näpunäidete järgi...
Seega on kuritegevuse ohjeldamiseks vaja ennekõike likvideerida haigus nimega poliitiline prostitutsioon!
raivo orgusaar       

1992 aastal, ajal mil vargad, kelmid ning kriminaalid Eesti tänavatel sõna otseses mõttes võimutsesid, kandid vähegi ettevõtlikumatele inimestele tihti katust pakkumas käisid ja õiguskaitseorganid nende vastu täitsa jõuetud olid, sai minust ettevõtja. Nende karmide aegade ajendil, mil linnavahel käidi kaupa toomas rahapakid taskus, lihtsalt ei jäänudki oma äri kaitseks ja rahaga ringi liikudes ohutuse tagamiseks muud üle, kui ise oma turvalisuse eest hoolt kanda ja omale legaalne tulirelv soetada.

Soetasingi samal, 1992 aastal enese kaitseks omale tulirelva. Ostust sai tol ajal minu pidev kaaslane minu igapäevatöös. Aeg muutus ja minu kunagine kioskiäri aendus kinnisvaraäridega ning taskuskantavad tuhandekroonised sularahakogused vahetusid  kümneteks ja sadadeks tuhandeteks! Tänu isiklikule tulirelvale ei tekkinud mul tol ajal kordagi kortereid sularaha eest ostes-müües vajadustki täiendavate turvameetmete järele ega ka hirmu rahaga panka või koju jõudmises. Ainus ebameeldiv toiming relvaomaniku jaoks oli siis tulirelvaloa pikendamine iga 5aasta tagant. Seda aga ei pikendatud kehtivate rikkumiste olemasolul ja kuna ma pole seadustega pahuksisse sattunud, pole mul enne ka tulirelva pikendamisega mingeid probleeme olnud Seda polnud kuni möödunud aasta septebmrikuuni, kui otsustasin KOV valimistel üksikkandidaadina Tallinna volikogusse kandideerida.

Möödunud aasta augustis, täpselt mõned päevad pärat seda, kui loa kehtivuseni jäi veel üks kuu, saadeti mulle politseist meeldetuletus, et kuu aja pärast aegub ära minu relvaluba ja paluti see aegsasti välja vahetada. Nagu minu ja ka paljude teiste puhul ikka, ei tormanud ma kohe järgmisel päeval seda vahetama, sest tol hetkel oli palju aktuaalsemaid asju, mis veel enne seda kindlasti tehtud pidid saama. Augusti lõpus, täpselt nädal pärast vastava kirja saamist oli saabumas valimiseelne periood. Olin ajaliselt ja oma mõtetega hõivatud Tallinna Volikogusse kandideerimisega, koostasin oma valimisplatvormi, tegelesin kodulehe loomisega ja pidin tegema ka oma jooksvaid töökohustusi. Kogu selle karusselli käigus, u. septembri  keskpaigas meenus mulle, et läheneb aeg relvaloa vahetuseks. Ma teadsin juba rutiinist, et pean tasuma riigilõivu, külastama perearsti ja tegema uued pildid relvaloale. Mõned päevad enne relvaloa kehtivuse lõppu pääsesin perearsti juurde vastuvõtule ja alles seal sai mulle perearsti suu läbi teada, et erinevalt kolmest eelnevast, oli sel aastal relvaloavahetus natuke eriline, sest vahepal muudeti relvaseadust ja nimelt ei piisanud enam relvaloa vahetuseks perearsti kinnitusest, vaid nõuti koguni psühhiaatripoolset tervisliku seisundi analüüsi!

Asusin otsima võimalust psühhiaatri vastuvõtule pääsemiseks, kuid lähim saadaolev aeg oli määratud ajale, kui aegus minu relvaluba. Kuna see oli paratamatus, saabusin Põhja Poliseiprefektuuri Relvalubade Talitlusse kaks päeva pärast loa kehtivusaja lõppu ja minu imestuseks sain treada, et pean nüüd siis juba illegaalse relvaomanikuna oma relva politseisse hoiule andma ja 3 kuu pärast uuesti eksamile saabuma. Miks need eksami järjekorrad nii pikad olid, jäidki mulle arusaamatuks, kuid vaid nädalapäev pärast seda, kui olin oma relvast ilma jäänud ja oma autoga Tallinna Kesklinnas asuva maja hoovi keeranud, järgnes mulle üks sõiduauto, mis keset hoovi sissesõiduteed seisma jäi. Mind tuledega pimestavast sõiduautost kedagi ei väljutud, sinna ka ei sisenetud. Väljudes majahoovist ning möödudes sellest, mind ikka veel pimestavast  škoda „Octaviast”, mis kandis numbrimärki AAK 075, märkasin ma selle armatuurlaual kaamerat ja suurt ekraani, mille keskel oli äsja hoovi pargitud MINU AUTO. Lojaalse ja seadusekuuleka riigikodanikuna, keeldus mu alateadvus uskumast, et tegemist on mingi räpase jälitustegevusega ja ma unustasin selle seiga peagi. Kuid juba mõned päevad hiljem helises ühel varahommikul minu telefon. Helistati Põhja Prefektuuri Relvalubade Talitlusest ja avaldati soovi tulla kontrollima minu tulirelva. Unesegasena ei saanud ma just aru, kes seda nalja minu kallal küll teha soovib, kuid naishääl toru otsas kordas naljast sootuks karmimal häälel taas oma nõudmist. Teatasin vabandades, et mul pole ju relvagi, mida neile näidata, kuid taas korrati politsei poolt sama nõudmist. Seejärel oli eetris hetk vaikust, siis vabandati, et tõepoolest pole mul küll enam relva enda käes, kuid siiski sooviti tulla vaatama minu relvahoidmistingimusi, millegipärast just seda, kus ma oma tulirelva ennem hoidsin! Minu küsimuse peale, miks 15 a. jooksul, mil mul tulirelv kodus oli, keegi kordagi seda vaatama tulla ei soovinud, kuid ajal, mil nad olid selle „hoiule võtnud” oli neil äkki tekkinud huvi vaadata hoopis seda, kus ma seda kõik need aastad hoidnud olen!?

Samal hetkel meenus mulle päevad tagasi minu järel sõitnud kaameratega „Octavia” ja kuna olin kuu aja eest esitanud oma kandidatuuri Tallinna KOV valimistele ja minu vastloodud blogi oli kõike muud, kui linna- ja riigijuhtidemeelne, tekkis mul sügav kahtlus, et politsei ei mängi minuga päris seda mängu, mida tegelikult peaks ja mulle endale ühe õigusriigi politsei tegevuses meeldiks. Kaotades kõigi nende kummaliste asjaolude tõttu viimsegi usalduse politseisse, ei julgenud ma avaldada selle inimese aadressi, kelle juures ma tol hommikul ärkasin ja kutsusin relva kontrollida soovinud konstaabli oma ametlikult registreeritud aadressile, kus asus ka korrektne relvakapp, mida muide ühe tulirelva hoidmiseks enam ei nõutudki.

13. oktoobril 2009, saabusid minu poolt märgitud aadressile kaks erariides naispolitseinikku. Kutsunud nad oma eluruumi, kus oli hetkel teoksil remont, näidanud neile oma relvakappi ning öelnud, et siin ongi minu päris ametlik elukoht, muutusid mõlemad naiskonstaablid rahutuks ning teatasid, et nad ei usu, et ma hetkel selles korteris elan ja hetk hiljem esitati mulle küsimus, mis meenutas kangesti nõudmist avaldada oma tegelik elukoht! Mida tungivamalt politsei mult aga seda nõudma hakkas, seda vähem jäi mul alles julgust ja tahtmist seda neile ka avaldada ja pealegi, pidin ma ju avaldama nende inimeste aadressid, kelle juures ma tol ajal elasin. Minu küsimuse peale, milleks politsei tuhnib nii põhjalikult  minu isiklikus elus, vastati konkreetselt: „Soovid relva tagasi saada, oled kohustatud vastavalt seadusele avaldama ka oma elukoha!” Kuid siiski, mul polnud tol hetkel ei relva ega ka kohustust politseile oma paljude tuttavate aadresse üles loetleda ja vaatamata sellele teatasin ju neile, et ööbin hetkel teostatava remondi tõttu paljudes eri kohtades ja erinevate isikute juures, jäid nad endale kindlaks ning soovisid nüüd juba teada KÕIGI nende isikute iskiuandmeid, kelle juures ma ööbida võiksin. Küsisin, et millest selline tungiv soov minu koju pääsemiseks ja minu ööbimiskohtade teadasaamiseks, kui minu enda ametlik korter, ametlik registreering, relvakapp ja minu relva asukoht on tegelikult ju alaliselt siin?! Kuid politsei teatas, et nad ei usu, et ma relva kapis hoian ja oma relva tagasi saamiseks PIDAVAT MA NÜÜDSEST IGAL ÕHTUL, KUI MA KODUS EI ÖÖBI, POLITSEILE RAPORTEERIMA AADRESSI, KUS MA KA TEGELIKKUSES ÖÖBIN!
Selline gestaapolik suhtumine isikusse, kes pole kordagi silma paistnud heakorra rikkumisega, oli mulle juba ilmselge liig ja nüüd ei öelnud ma neile põhimõtteliselt, juba ka nende inimeste kodurahu ja ehk ka turvalisuse huvides neid aadresse, sest mine sa neid, selgelt  KELLEGI POLIITILIST TELLIMUST TÄITVAID politseinikke tea...

Kui ma detsembris, tasununa 200 krooni eksamitasu relvaeksmit sooritasin, leiti lisaks minu kahele veale ka mu esmaabi teadmsite vastuses „puudujääke” ja anti selle eest just nii vähe punkte, et sellest piisaks eksami mittesooritamiseks, kuid mulle määrati uus eksamiaeg ja anti uus võimalus ome relv tagasi saada. Tasunud taas 200 krooni ja saabunud korduseksamile, oli minu toimikule kleebitud „hoiatusmärge”. Minu toimikut nähes paluti Mul eksamikomisjoni  juurde tulla ja teatati, et kui ma oma relva tagasi soovin saada, pean teatama neile oma ÕIGE elu ja ööbimiskoha (d). Minu vastus, et olen oma ametliku elukoha neile juba teatanud ja relva kättesaamise hetkel võin neile lihtsalt heast tahtest veel mõne ööbimiskoha ka juurde lisada, komisjoni paraku ei rahuldanud ja ma lahkusin relvaluba saamata. Miks politsei minu poolt neile antud aadressi ei tunnistanud, miks sooritas see kaameratega varustatud ja riigikantselei autoparki kuuluv, sama nubrimärgiga must škoda „Octavia”, veel aasta hiljem - 2010 a. oktoobriski minu sabas mitmeid kordi ebaloogilisi sõidutrajektoore, mis sai minu poolt ostetud ja politsei poolt konfiskeeritud revolverist ja miks põhjendas PP Korrakaitsebüroo Lubatetalitluse vanemspetsialist Martin Tomberg meie hilisemal kohtumisel mulle relvaloa andmisest keeldumist, kahel korral mind külastanud politseikonstaablile oma elukohaandmete mitteteatamisega. Seda, miks nõuti isikult, kel sel hetkel puudus tulirelv nii tungivalt igaõhtuset ööbimiskoha raporteerimist Martin Tomberg mulle adekvaatselt selgitada ei suutnudki ja miks oli selles „raportis” kirjas, et konstaablid mind koguni kahel korral külastasid, kui tegelikkuses käisid kahekesi hoopis samal ajal minu elukohta takseerimas ning miks mulle nendest, mind puudutavatest materjalidest koopiat ei tehtud, see jäigi suure küsimärgina ülesse, kuid ainus, millest ma ainu sain, oli see, et ühe volikogusse kandideeriva teisitimõtleja politseipoolse jälitustegevuse ja ilmselt minu mobiiltelefoni levipiirkonna seire tulemusena, tuvasti erinevus minu poolt ametlikult teatatud ja jälitusseire vahelistes tulemustes ja just see andis politseile aluse arvata, et ma ei ela seal, kus olin alaliselt deklareeinud. Kuid milleks oli vaja ühte korralikku relvakandjat kümnete tuhandete seast niimoodi liistule tõmmata, veel ajalgi, kui tal relva olemas ei olnud ja aasta otsa teda jälitadagi, selle kohta soovib politsei mulle ehk ise avalikult ka selgitusi jagada. Või ongi selline teisitimõtlejate „paikapanemine” õiguskaitseorganite poolt, põhjuseta nende eraellu tungimne ja nende totaalne jälitamine ning jälgimine meie heaoluüshiskonnale loomupärane? Milline on nende „politseinike” südametunnistus ja õiglustunne ning mis sunnib politseinikke eemalduma oma tegelikest töökohustustest ja hakkama poliitilisteks šaakaliteks? On meie politsei gestaapostumas või oleme kandes loosungit „VÕID KINDEL OLLA”, vaikselt sammumas poliitilise politseiriigi poole...