Iga mõtlev inimene on võimeline aru saama, et me vajame oma igapäevaseks eluks elektrienergiat ja pelgalt küünlaid ja küttepuid varudes me enam paraku hakkama ei saa.
Me teame kõik ka seda, et liigne ja hoolimatu naftaga priiskamine, on karuteene meie tulevastele põlvedele, rääkimata veel lihtlabasest gaasi hävitamisest, mida tänapäeval, suisa võimaliku energiakriisi eelõhtul, naftakihtide kättesaamiseks lihtsalt niisama ära põletatakse!
Mu süda tilgub alati verd, kui ma üle Siberi lennates, sadu tühjalt põlema süüdatud gaasitorne nägema pean, kuid paraku on rahvusvahelised naftakorporatsioonid millegipärast seadnudki oma eesmärgiks, blokeerida muid alternatiivseid energiaallikaid. Ega asjata ei ole rahvusvahelised naftakorporatsioonid ülesse ostnud enamust elektriautode tootmislitsentsidest ja hoiavad neid lihtsalt vaka all, vaid jätkuvalt kasvava naftatootmise ja tõusvate naftahindade nimel.
Kuid mitte sellel alatusel ei taha ma hetkel pikemalt peatuda.
Ma peatuks pigem pikemalt tuumaenergeetikal. Nagu eelnevalt kirjutatu põhjal näha, ei mängita maailma energiamajanduses mitte just avatud kaartidega ausat mängu, vaid ollakse eelkõige oma rahalistest huvidest sellises sõltuvuses, et oma eesmärkide saavutamiseks ei valita ei vahendeid ega mõelda ka inimeste ja keskkonna säästmisele. Miks siis selles kontekstis uskuda tuumajaamu propageerijaid ning loota sellele, et kõik, mida meile tuumajaamadest ja nendega kaasnevatest tuumajäätmete ohutusest räägitakse?
Jatkates tuumajaamadel on mulle täeisti arusaamatu, miks propageeritakse Eestis päikese ja fossiilse kütuse alternatiivina ainult tuumaenergeetikat, kaalumata ja tegelikkuses isegi põhjalikumalt uurimata muude alternatiivenergiakanalite kasutuselevõtmist? Kuna Eesti pole veel ära kasutnud oma maksimaalset saadaolevat tuulenergiapotensiaali, pole teinud uuringuid ei päikese, lainete, loodete ega ka maa termoenergia kasutuselevõtuks, on tuumajaama rajamise õigustamine Eestisse enam kui kohatu! Vähemalt mina pole kuulnud, et meie Energiagigant - Eesti Energia, Majandusministeerium või mõni uuriv teadusasutus oleks uurinud ja koostanud ka vastava raporti nende alternatiivenergiaallikate võimalikust kasutuselevõtmisest. Seetõttu pole ma siiamaani aru saanud, miks üritatakse uurimata paljusid muid alternatiivenergia saamise võimalusi, panustada neist just kõige ohtlikumale energiaallikale? Ja miks peab selline mereriik, nagu Eesti, millel on rohkem mere, kui maismaapiiri, välistama sootuks lainete- ja loodete energiauuringud ning matma juba eos maha nn. ebastabiiseteks liigitatud hiidtuuleparkide rajamise meie rannikumadalikele?
Ka otse meie all maapõues peituv maa termoenergia on Eesti energiauurijatele ilmselt täielik tume maa, kuid Massacusseti Ülikooli teadlaste poolt läbi viidud uuringust saab järeldada, et maapõues leiduva taastuva termoenergia hetkevõimus on 13 000 ZJ (zetajauli) ja sellest 2000 ZJ on võimalik olemasoleva tehnoloogiaga juba ka kasutusele võtta, kuid samas vajab kogu maailm hetkel vaid 0,5 ZJ energiat aastas ning see tähendaks, et sellest energiakogusest piisaks meile koguni 4000-ks aastaks! Kui kasutada vaid maa termoenergiat ja võttes arvessae ka seda, et maa soojus pidevalt uueneb, saaks seda seega kasutada IGAVESTI....
Siit aga küsimus, milleks tekib siis üldse meie kalli kodumaa radioktiivse saastaga hävitamise vajadus? Ma võin sellel ka ise vastata. Väga raske oleks maailma suurtel tööstusriikidel vabenda oma radioaktiivse kütuse jääkidest, kuid müües märkamatult selle ladustamisõigust sellistele Euroopa mõistes "kolmanda ešeloni" riikidele, nagu Eesti, on see tuumajäätmete ladustamisjälgede segamiseks võimalik vaid juhul, kui neil (meil) on omaltpoolt juba loodud tuumajäätmete ladustamispaigad. Niisama ja avalikult neid paiku luues, oleks see plaan aga liigagi läbinähtav ning tähendaks ilmselt totaalset valimiskaotust juba järgmistel valimistel. Olen seega absoluutselt kindel, et tuumajaama rajamisega Eestisse, kaasneb ka massiline ja salajane tuumajäätmete siiavedu teistest riikidest!
Kuulates MTÜ Tuumajaam eestkõneleja Anto Raukase isikus kihutuskõnesid tuumaenergia ainuvõimalikkusest Eestis, jäi mulle ja ilmselt jääb ka kõigile, kes seda tuumaenergeetika propagandat kuulevad mulje, et tuumajaamad on tegelikkuses ohutumad, kui nendega kaasas käiv imago. Ma võiksin seda muidugi ka uskuma jääda, kuid nagu on mul meeles see päev – 26. aprill 1986, nii on mu mällu sööbinud ka kõik need koledused, mida sel päeval toimunud Tšernobõli katastroof maailma ajalukku jätnud on. Me ju teame kõik, et veel tänapäevalgi kujutab Tsernobõl 30 km raadiuses endast üdini hüljatud piirkonda, kuid me ilmselt ei taha seda koledust endale enam teadvustada. Tšernobõl polnud ju ka ainus linn, mis selle katastroofi tõttu kõvasti kannatas ja tegelikkuses ei tea me veel tänapäevalgi selle katastroofi kogu mõju ümberkaudsetele piirkondadele.
Tõeliselt demokraatlik otsus tuumajama rajamisele oleks läbiviidav rahvaküsitlus, mille käigus kaardistataks valla või isegi linnaosa täpsusega ära piirkond, kust tuleb elanike suhtarvu poolest tuumajaamale kõige rohkem poolthääli ja kui rahva enamus on rahvaküsitluse tulemuseda selle rajamise poolt, siis tuleb rajadagi see tuumajaam koos nõutava tuumahoidlaga nende inimeste koduvalda, kasvõi otse just nende inimeste õuetaha, kes selle rajamist ka kõige rohkem pooldasid ja küll need jaama jaoks hädavajalikud kunstjärved ja raudteedki sinna juurde rajatakse!
Tegelikkuses on ju kerge on seda otsust toetada ning soovitada selle, siiski ohtliku elektrijaama rajamist kellegi, teises riigi otsas elava kodaniku koduõuele, soovides ise ühe Riigikogusse kandideeriva üksikandidaadi sõnade kohaselt tuumajaama pooldajana, viljeleda oma koduaias ka mahepõllundust. Kuid kahjuks jääbki mulle selgusetuks, kas need tuumajaama pooldajad soovivad oma mahepõllundust viljeleda ka otse tuumajaama naabruses või arvavad nad, et hoopis keegi teine soovib nende tuumajaama oma koduõuele?
Tsiteerides MTÜ Tuumajaam eestkõneleja väiteid, et pikemal venitamisel me varsti tuumajaama ehitajaid, tuumajaamade ehituse populaarsuse tõusu tõttu maailmas, enam ei leiagi, tekibki justkui pimesi paaniline vajadus just nüüd ja kohe, muid alternatiive uurimata kiiremas korras tuumajaama ehitamisega peale hakata! Justnagu SMS laen, kiirelt ja mõtlematult, küll hiljem saame tehtud vigadele mõelda, kuid tulutult! Kuna väidetavalt pidid kaasaegsed tuumajaamad olema väga kompaktsed ja ohutud ning nende rajamisel on oluline tarbijate, raudtee ja jahutusvee(kogu) lähedus, soovitasin ma A. Raukasele kaaluda Eesti esimese kompaktse ja nn. ohutu tuumajaama rajada ehk peatselt likvideeritava Kopli Kaubajaama territooriumile või Ülemiste järve kaldale, kasutamaks järve vett esmalt reaktorite jahutamiseks ning seejärel seda veel ka linlaste joogiveeks. Pealegi soovisin ma saada akadeemik Raukaselt ka selgitust, kas see tuumajaama väidetavat ohutust arvestades ka reaalne oleks, kuid kahjuks sain ma talt otsese eitava või jaatava vastuse asemel taas soovituse tulevikuks küünlaid varuda ja seejärel küsimusele vastust ju saamata, veel korduvalt sama küsimust küsides, ma kahjuks mitte midagi peale ilusa ja ümmarguse demagoogia ning teadlikult küsimusest möödarääkimise, tuumajaama kihutuskõneleja - Anto Raukase käest paraku ei kuulnudki...
Mõtlemisainet alterbnatiivenergia saamiseks aga on, iseasi, kas meie korrumpeerunud riigivõim seda üldse uuridagi viitsib: http://www.youtube.com/user/LivermoreLab#p/u/37/yixhyPN0r3g
www.bloomenergy.com
http://video.google.com/videoplay?docid=-5384001427276447319#docid=-131131117457608169
http://video.google.com/videoplay?docid=-5384001427276447319#
