Apoliitilisus on täpselt samaväärne lollus, kui lootus, et tühjale lehele antud allkiri Teile hiljem midagi halba kaasa ei too...
raivo orgusaar anno 2011
Mida kauem inimkond end oma hirmudes itkestada laseb, seda raskem on hiljem horisontaali jäänud turjalt orjustolmu ka maha raputada...
raivo orgusaar anno 2011
____________________________________________________________________________________________________
Selle artikli avaldamisest on Delfi arvamustoimetus oma ükskõiksuses, mingit viisakat tagasisidet üldse andmatagi keeldunud...
Ajal, kui 10% Eesti elanikkonnast elab hästi ja saab endale kõike lubada ning 40% saab eluga edukalt hakkama (nende seas on ka märkimisväärne osa sotsiaalsetel-parasiteerivatel-mõttetutel ning partei poolt oma lojaalsuse eest privileegina saadud töökohtadel töötajad), elab koguni 40% Eesti elanikkonnast tänasel päeval peost suhu, sisuliselt vireledes ja 10 % üldse täielikus vaesuses, valivad millegipärast inimesed ikkagi omale selliseid rahvaesindjad, kus sisuliselt nende paljaksvarastajaid toetab umbes 85% elanikest!!! Kus on siin aga loogika? Loogika ongi siin aga selles, et vastavalt ametlikule valimisaktiivsusele ligi 40% rahvast, keda valitsev klikk tegelikkuses silmagi pilgutamata, neile näkku naeratades itkestab, on kahjuks aga arvamusel, et nemad poliitikase ei puutugi. Sellega teevad nad lihtsalt omas lolluses karuteene nii iseendale, kui kõigile oma kaaslastele, pereliikmetele ja ka omaenda lastele. Just sellistele, kes reeglina valimas ei käi, kuid kiruvad seejuures enda kehva majandusseisu, kalleid hindu ja mida iganes ning lahukvad protesti märgiks ja parema elu otsinguil mis suunas iganes kontrolljoont, peaks juba kordki kohale jõudma, et tahavad nad või mitte puutub poliitika nii ehk naa nendesse ja seda nende igapäevaste tegevuste, ostude ja käikude ning kõige muu kaudu ning neide ükskõiksete poolt neid protsesse ise mõjutamata suunataksegi need aga just nendesse rööbastesse, kelle tahe valimistel peale jääb.
Seega, nagu eelnevast lausest arugi oli saada, käivadki enamuses valimas just need, kes oma hõlpelu, häid töökohti ja kõrget asukohta võimuhierarhias säilitada püüavad need aga, kes ei oma palga, elu ja positsiooniga ühiskonnas rahul ei ole, kipuvad oma napakas tõrksuses boikoteerima just seda sündmust, millest oleneb nende endi eluolu paranemine. Tagajärjeks ongi hetkeolukord, kus need, kel siin Eestis toimuvast absoluutselt ükskõik, leiavad lõpuks ikkagi neile mittesobivaks jäänud või nende oma tegematuse tõttu veelgi halvenenud elukeskkonna eest väljapääsu, lihtsalt sellest keskkonnas jalga lasta, et uutes eluoludes kiusagil võõras keskkonnas taas ei millegi eest otsustades ega kellegina edasi vegeteerides vaid teiste poolt loodud keskkonnale ja paremale õnnele lootma jääda, sundides tihti seda tegema ka neid, kes ikkagi kohusetundlikult valima minnes, vähemalt midagi paremuse suunas ära teha püüdsid.
Lisades siia veel meie ainulaadse ja "geniaalse" E-valimissüsteemi, mille kulgu saab hääli vastavalt vajadusele siia-sinna suunates muuta (rääkigu valitsusevad ringkonnad selles suhtes minda tahes, alternatiivloogika väidab paraku vastupidist) ning mille Eesti kõrgeim "õigusorgan" Eesti Riigikohus õigeks mõistis, kuid mille rahvusvahelisest ja sõltumatust ekspertiisist Vabariigi Valimiskomisjon vaatamata kahe väikeerakonna ja 14 valimistel kandideerinud üksikkandidaadi taotlusele paaniliselt keeldus, jõuame lõpuks ka inimeste massilise riigist lahkumise põhjusteni - milleks on manipultsioonid E-valimishäältega ja rahva massiline ükskõiksus. Kuna mõlemad põhjused on lisaks ebademokraatlikele valimisseadustele suurteks trumpideks rahvast itkestavale valitsevale klikile, pole rahva eneseteadvuse tõusu puudumise tõttu elu parendamine siin meie ainsal ja armsal kodumaal võimalikki. Antiänud sellise hetkeolukorra eest esitatda seega palun aga neile, kes lihtsalt ogarusest valima minna ei suvatsenud, sest juba lihtne kalkulatsioon annab loogilise vastuse ka sellele, et enamus virelejatest ja vähemus eluoluga rahulolijatst annaks valimistel oma hääle antud olukorra muutumiseks ja uute poliitiliste jõudude esilekerkimiseks, mis sisuliselt peaks tähendama vähemat praeguse seisuga erinevate jõudude tasakaalu Riigikogus. Kuna aga valitsuserakondadesse kuulujad käivad kas partei survel või iseenda isamaavastasest patriotismist enamsti sajaprotsendiliselt valimas ja pimesi oma erakonna poolt häält andmas, ei saa selliste ükskõiksete eksisteerimise tõttu ühiskonnas mingit sotsiaalsete kihtide tasakaalu paraku tekkidagi...
