Olukorras, kus riik on kahe erineva klanni juutide poolt juhitud skeemide järgi käpuli aetud, on rahvas endiselt kummardamas kas siioneid läänes, kelle näpunäidete järgi koordineerib siinset tegevust Siim või siioneid idas, kelle käske järgib vankumatult Edgar, omamata absoluutselt seisukohta või vaateid, mis välistaks juutide diktatuuri, Eesti, kui riigi edaspidise ja iseseisva tuleviku määramisel!
Rahvas peaks ometigi mõistusele tulema ning unustama kumbagi osapoole näpunäited ja asuma olukorda reaalselt hinnates, sellesse süvenedes ja seda analüüsides, lõpuks ometigi ka oma ajukääre liigutama...
________________________________________________________________________
Eest Vabariigi Põhiseaduse § 102. Seadusi võetakse vastu kooskõlas põhiseadusega.
Kas põhiseadus on üleliigne? Kellel on õigus sellest mööda hiilida?
Arvan, et jälgides viimastel aastatel Eestis toimuvat, on aeg küpseks saanud küsimaks, kas Eesti Põhiseadus ikka on kõigile järgimiseks kohustuslik või on loodud seadusi, mis lubavad põhiseadusest mööda vaadata? Kuna see küsimus ei puuduta vaid mind, siis küsin seda avalikult, kogu Eesti rahva eest ja meedia vahendusel.
Eesti Vabariigi Põhiseduse § 12 sätestab: Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Kui Te minuga põhiseadusest samamoodi aru saite, siis oleme me kõik võrdsed, mina, Teie, nemad seal Toompeal, ärimehed, kõik erakonnad jne. Ma ei loe kusagilt põhiseadusest välja, et teatud ettevõtetesse, erakondadesse või võimuladvikusse kuulumine annaks sinna mittekuulujatest rohkem õigusi. Kahjuks Toompeal istuvad kunstnikud, kultuuritegelased ja sportlased ei ole sellest vist aru saanud, sest nad võtavad jätkuvalt vastu seadusi, mis on põhiseadusega vastuolus. Juristid, kes peaksid natukenegi seadusi tundma, võivad nüüd kulmu kortsutada, et ka ma selline ütleja olen, pole juristi haridust ega midagi! Neil on õigus, kuid mul on hästi arenenud loogiline mõtlemine ja ajal, kui ministeeriumites suitsu ja kohviuimas seadusi koostati ja neid Riigikogus ette loeti, tundusid aga ilmselt kõik Riigikogu juuraharidusega liikmed, harjumuspäraselt Riigikogu tühjasid saale vaadates, parematel jahimaadel olevat, ilmselt lisaraha teenimas. Vabandan sellise otsekohesuse pärast, aga mil moel on Põhiseadusega kooskõlas Kohaliku Omavalitsuse Valimiste Seadus?
Seadus, mis on vastuolus Põhiseaduse eelpoolmainitud paragrahviga on KOVVS ja selle §32, mis sätestab, et üksikkandidaat võib end registreerimiseks esitdada ainult ühes valimisringkonnas. Sellega on selgelt väljendatud seda, et just valimiste puhul kinniste nimekirjadega saavad erakonnad omale häältemagneteid üles seada ühes ja samas valimisjaoskonnas just nii palju, kui soovivad, nad püüavad justkui äblikuvõrguga laias haardes hääli, summeerides neid ning sellle tagajärjel osutuvad aga valituks sootuks teised isikud, mitte need, kelle poolt rahvas tegelikult hääletas. Üksikkandidaadil vastav mänguruum kahjuks puudub, sest ei saa ju üksikkandidaat üles seada oma sõpra, sugulast või muud volitatud häälepüüdjat või püüdjaid ning nende hääled kasvõi oma ühele (kasvõi enda poolt omale antud häälele), juurde liites, valimiskünnist või mandaati täis saada. Ka ei õnnestu üksikkandidadil mandaatiks vajalikku 5 % häälte asemel, näiteks 10% hääli kogudes, ehk mandaati kahekordselt täis saades, oma teise mandaadi eest omale volikogusse aatekaaslast kaasa võtta, olgu selleks kasvõi mõni suvaline kandideerinud üksikkandidaat, kes näiteks ise oma mandaati täis ei saanud. Nagu näete on "võrdsus" missugune!
Selline valimisseadus, kus ühtedele on häälte ülekandumine klubatud, teistele aga mitte, lööb kõige tugevamal just üksikkandidaadi kohta – valijad arvestavad sellega, et üks inimene on võimeline täitma vaid üht kohta ning kardetakse üksikkandidaati kas ala- või ülehääletada. Mõlemal eelneval juhul läheb palju hääli lihtsalt kaduma ja on vesi vastupidiste vaadetega kandideerivale erakonnale ja seega ei taha valijad sellega riskidagi ja eelistavad anda oma hääle ehk küll vähem meelepärasele erakonnale, aga siiski mitte ülekandumise teel mõnele vastumeelsele!
Alternatiivsed võimalused oleks teha valimisnimekiri või muua seadust selliselt, et sisse tuua häälte ülekantavus kõikidele kandidaatidele. Viimane tähendaks seda, et valija saaks määratleda oma esimese, teise, kolmanda jne valiku. Ning kui kellelgi on mandaat täis või mitte, siis ülejäävad hääled leiavad just selle omaniku, mida nende andja soovinud on.Aga miks siis mitte valida täisavatud nimekirjadega, kus kandidaatide järjekord nimekirja sees määratakse kindlaks vaid vastavalt kogutud isiklikule häälte hulgale? Kinniste nimekirjade puhul osutuvad aga valituks sootuks teised isikud, mitte need, kelle poolt rahvas tegelikult hääletas, vaid ka need, kelle poolt rahvas ehk üldse häält ei andnudki. Kui Te seda kinnisilmi valimist õigeks peate, siis lubage endale ka poes saia küsides saada just selle tootja saiapäts, kes müüjale läbimüügi eest oletatavalt kõige suuremat vahendustasu oli lubanud, mille aga selle oma, milline kõige meelepärasema maitsega on. Kui paljud Teist aga selliste kaubandusreeglitega lepiksid ja kas seda saaks nimetada vabas turumajanduses toimivaks äritegevuseks?
See pole veel kõik ning ma küsiks veel, miks vastavalt sama seaduse § 37 – le loositakse enne erakondadele ja valimisliituele valimisnumbrid, ning alles seejärel, kui need on paika loositud, asutakse loosima nn. teisejärgulisi kandideerijaid – üksikkandidaate. Kas siin pole mitte vastuolu võrdse ja võrdsematest võrdsema näol? Kui seaduseloojad ka seda ei näe, oleks aeg seda rahvalt küsida, sest minu lihtne loogika räägib siin erinevalt tarkadest juristidest seal Toompeal kahjuks vastupidist. Teises järgus loosiga osalemine ei mõjuta küll eriliselt valima tulnud mõtlevat inimest, kuid nn. mõistuseta valijad, ehk see kontingent, kes meile päiseid pähe ajavate parteide arust need, just kõige "magusamad" valijad on, hakkavadki ilmselt nimekirja algusest allapoole orienteeruma ja nähes esimest või teist tuttavat nime, otsustavadki kasvõi aja kokkuhoiu mõttes oma hääle nende kasuks ära anda, jõudmatagi nimekirja lõpus olevate kandidaatideni.
Paraku pole ka Eesti valimisseadus oma 5% valimiskünnisega kuigi demokraatlik. Kui ikka ühe poliitilise jõu või isiku poolt on 3% valijatest ja teise poolt 4%, ja kolmanda ning neljanda poolt 2%, siis kokkuvõttes jäävad sageli need 11% kodanike hääl lihtsalt arvestamata ja nende arvamus asendatakse nende arvamusega, kelle poolt oli näiteks 20% valijatest! Ehk selle11% mandaadita jäänud saadiku asemel saavad riigi- või volikogudesse teised, mandaadita saadikud, kes oma partei häälemagnetitega sinna sisse tõmmatakse.
Ma tahaks siinkohal küsida, kuidas on võimalik et rahvast asub esindama isik, kes pole rahvalt mandaati mitte saanud, vaid on selle saanud hoopis oma partei käest, enese nimekirja etteotsa asetamisega? Kas põhiseaduse järgi on erakondadel ka eraldi valimisõigus olemas, andmaks neile sellise valimisõiguse, valides rahva eest milline mandaadita saadik tegelikult volikogusse pääseb?
Rääkimata ERR poolt korraldatavast valimisstuudiost, kus igas saates saavad sõna 5 suurema partei esindajad, kes juba eelmises saates nii, ehk naa sõna on saanud, sest vahet ju pole, mis regiooni Sa esindad, partei seisukoht on peaaegu sama ju neid maakondlike iseärasusi saaks ka ühes saates sama erakonna esindaja poolt lahti rääkida. Seega on Eesti rahvuslikus meedias tekitataud olukord, kus üksikkandidaadid on oma sõna ütlemise õigusest peaaegu, et ilma jäetud, kui need 4 kandidaati välja arvata. Kas see pole tegelikult blokaad paerteitute poliitikute vastu? Ja üleüldse hoiduti vähemalt eestikeelses meedias kiivalt enne valimisi üksikkandidaatide tegemistest ja poliitilistest vaadetest üldse rääkimast, et rahvale nende olemasolust mitte märkugi anda!
Toon siinkohal erandina välja venekeelse Raadio 4, kus kutsuti stuudiosse iga valimisliidu ja partei esindajad ning vähemalt mõnigi üksikkandidaat:
Või on hea valimistava KOVVS § 561, mis sätestab: Valimistulemuste kindlakstegemine mitme valimisringkonnaga kohaliku omavalitsuse üksuses
(9) Kui erakonna või valimisliidu kandidaat sureb pärast eelhääletamise algust, jäävad temale antud hääled sellele erakonnale või valimisliidule. Kui üksikkandidaadi registreerimise otsus tühistatakse või kui ta sureb, siis temale antud hääli valimistulemuste kindlakstegemisel ei arvestata.
Nagu ma aru saan, ei lähe seaduse järgi üksikkandidaadi asemel volikogusse tema aatekaaslane, sõber või kes iganes, tema hääl tuleb ära kaotada, aga partei hääled on justkui pärandatavad. Nagu näeme, on seaduseloojad taas erakonna tavainimesest ülemaks tunnistanud, tühja sellest põhiseadusest...
Selleks peavad aga omama selgroogu, mitte üks ega kaks inimest, kes aktiivselt sellele kaasa aitavad, vaid märksa enam...
