Kui iga lihtkodanik ilmutaks head tahet ja julget pealehakkamist igat laadi konspiraatorite ja mahhinaatorite ebaseadusliku tegevuse paljastamisel ning neile vastuhakkamisel, ei tekiks riigitüüri juures juurdunud koletistel enam soodsat pinnast ega võimalustki oma kombitsate kaudu, süüdimatu vampiiri kombel rahva verd edasi imeda....
raivo orgusaar
_______________________________________________________________________
Kas valimistoetus või siiski altkäemaks?
Vaadake seda lugu äripäevas:
http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=4490/arv_kolumn_449001
Lugedes pressist meie riigi juhtkonda kuuluvate tipppoliitikute skandaale seoses valimiste rahastamisega, tekib mul alati pärast valimisi, ikka ja jälle seesama küsimus: „Miks nende valimiskampaaniateks nii meeletult suuri summasid kulutatakse?” Kas enese rahvale serveerimiseks ja seeläbi võimule saamiseks tuleb ikka nii palju raha kulutada? Veelgi arusaamatum on mulle selliste rahastamisprojektide rentaablus!
Kui kulutada näiteks enese valimisreklaamile summa, mis on vääringus võrdne 2 miljoni krooniga, linnavoliniku kuupalk on aga ümmarguselt 63000 krooni, siis aastase töö eest linnavaolinikuna on „valimisinvesteeringult” võimalik tagasi saada kõigest 756 000, miinus tulumaks. Seega saab hinnanguliselt kogu „investeeringu" tagasi umbes 3 aasta ja 4 kuuga. Kas siis tõesti selle ülejäänud 8 kuu tasu pärast tasub sellist summat valimistesse investeerida? Ja pealegi veel olukorras, kui oled võibolla just sina see kes lihtsalt peibutuspardina hääli on püüdmas ega saagi reaalselt volikogus palga näol seda raha kunagi tagasi.
Jääb veel võimalus, et mingite asendusliikmeteks saanud isikutega diili tehes, saab raha hiljem kummalisi skeeme pidi ikkagi tagasi, kuid mis mõte siis neile asendusliikmetelegi seda suurt summat tuulde jääb loopida? Milles selle asja mõte tegelikult siis on?
Jah loomulikult ei teinudki seda investeeringut mitte kandidaat ise ega ilmselt ka need asendusliikmed, kes reaalselt nendele kohtadele platseerusid, vaid temale (nendele) sõbralikud ettevõtted. Kuid millised huvid saavad olla nendel ettevõtetel, mis niimoodi mitmeid miljoneid ühe isiku peale panustada riskivad? Kas toimub mingi nähtamatu totalisaatorimäng? Kuid mille peale? Kui kõrged on võidupanused? Isegi, kui isikud, kelle peale sellised hiigelsummad panustati, need mingi varjatud imevalemiga ka oma rahastajatele tagastavad, siis puudub mul loogika, et aru saada, miks kasumlikkust taga ajama loodud etevõtted selliseid kasutuid „heategusid” üleüldse teevad? Kui nad teevad seda puhtalt raha üleküllusest või missioonitundest, Eesti elu edendamise ja inimeste abistamise nimel, siis sooviksin, et nad kasutaksid oma missoonitundlikust muudel eesmärkidel, annetades selle summa mitte niigi megapalka saavatele riigikogulastele, vaid näiteks mõnele invaühingule või lastekodule. Kas ettevõtjad oleksid sellise aatelise žestiga ka nõus, selles lubage aga sügavalt kahelda! Või ma eksisin? Ehk kuulen siis mõne valimisi rahastanud ettevõtja poolsest panusest, samas vääringus eelpoolmainitud heategevusprojektidesse?
Seega jääb loogikale tuginedes vaid võimalus, et rahastajad saavad oma raha siiski tagasi ja veel märkimisväärse kasuga. Kust aga võtta energia jäävuse seadust tsiteerides raha, mida kusagilt niisama juurde ei teki? Nii jääbki meile vaid kaks võimalust:
See kas asendatakse mingi hüvega, mis vääringuliselt võrdub märksa suurema summaga, kui ettevõtjapoolne rahaline panus valimistesse. Kuid sellisel juhul minnakse ilmselt vastuollu Konkurentsiseaduse ja meie riigis toimiva vaba turumajanduse põhimõtetega, nagu paraku juba Jäätmekäitlusseaduse rakendumisega juhtus. Või ärastakse neile mingi võileivahinnaga tükike riigi või omavalitsusomandist, mis on aga selge materiaalse kahju tekitamine riigile ja peaks olema seadusega mitte ainult karistatav, vaid ka tekkivad kahjud peaksid riigile või omavalitsusele kindlasti hüvitatud saama. Kuid ainult peaksid, sest reaalne elu näitab paraku midagi muud! Meie õiguskaitseorganid on aga justkui uinunud ja magavad maha suuremahulisi mahhinatsiooniprojekte!
Seega oleme me juba kõik aru saanud, et valimiskampaania rahastamise hüvesid saavad vaid mõned parteitegelased, aga kaudselt peame selle kinni maksma ikkagi meie, kogu parteitu elanikkkond. Nimetagem siis neid asju ikka õigete nimedega ja tõlgendagem neid rahastamisskeeme ikka otse ja keerutamata - need on legaalsed altkäemaksud, mille andmise-võtmise karistamatus toob riigile ja selle parteitutele lihtkodanikele märkimisväärset materiaalset kahju!
Arusaamatuks jääb aga see, miks seda kõike nii vabalt ikkagi sündida lastakse?
