Meid ei huvita aga sellest kolmandikust need, kes ise ettevõtlusega leiba teenivad ja oma teadmisi oskuslikult ja kohenemisvõimeliselt müüa suudavad. Meid huvitab hoopis see kontingent, kes olles eelarvelistel töökohtadel, end eelnevate - edukate ettevõtjatega samaväärseks peavad ja oma tööpanust just samaväärseks ka hindab. Paraku on nendel kahel "edukatel" aga selge erinevus. Nimelt kui esimesed on oma palga välja teeninud vaba turumajanduse tingimustes, ehk millega vaid iganes tegeledes, nende seas kaasa arvatud nii kommunistlikust igandist ülevõetud plaanimajanduslik prügiveoäri, kui ka „seaduslikult” pankrotistumise vastu ülekindlustatud ja vaid kindlat megakasumit garanteeriv energiaturu-, vee- ja kütteäri, siis neid teisi on palgaga aga just nagu eduka riigijuhtimise eest premeeritud!? Kuid, kas kõik ikka on nii? Tekib vägisi küsimus, kas riiki ja omavalitsusi ikka on nii edukalt juhitud, kui seda neilke tasutud palganumbrid räägivad? Loomulikult väidab valitsus, et on ja MASU-le vaatamata, ollakse justkui kõigega edukalt hakkama saadud! Kuid ärgem ajagem segamini riigi- või omavalitsust ja rahvast, sest paraku rahvas, vähemalt parteistumata osa sellest, aga kahjuks nii ei arva.
Ma saan aru, et valitsus õigustab oma tegevust, tuginedes enamuses rahva parteistunud kihi ja enamuses edukate suurettevõtjate arvamusele, korraldab rahvaküsitlusi ilmselt vaid valitud seltskondade osavõtul ja tegeleb olukorra ilustamisega, aga reaalsus on ju ikkagi sootuks teistsugune. Kui tegelikkus, mida kogeb ja millest räägib riigi enamus, on siiski teistsugune, siis millistel alustel ikkagi saadakse palka edukate ettevõtjatega samaväärselt? Keda sellega siis petetakse? Olen kindel, et mõlemaid!
Esiteks petab valitsus omaenese Eestist loodud illusioonidega, kui edukast riigist, iseennast, tajumata riigi majanduse tegelikult kasinat olukorda ning teiseks petab ta just neid, kelle najale tegelikkuses oma võimuga toetub! Valitsus, kõik Eestis siiamaani, juba teist aastakümmet võimul olnud valitsuskoosseisud, on sisuliselt rahvast julmal moel petnud, eelkõige oma lubaduste täitmatajätmiste ja teiseks oma tegudega, mis paraku ei ole riigimeeste aadetele vastavad ning lisaks sellele on nad kogu see aeg lihtsalt kuritarvitatud rahva poolt saadud mandaati ja valimatult laristanud kogu rahva raha.
Kuidas on sellisel moel valitsedes võimalik üldse nii kaua riigipiruka juures edasi konutada? Põhjus ongi aga just selles, et meie riigi rahvas on lõhestunud, liigagi ükskõikne ja väljaütlemisarg. Ja see kehtib nende kõigi elanikkonnakihtide kohta, kes hästi, halvasti või üldsegi mitte, endaga hakkama ei saa. Samuti on lõhestunud ka rahva arvamus valitsejatest ja just tänu sellele lõhestatusele rahva arvamustes, polegi suudetud ebakompententsete ja enesekesksete valitsejate võimu, nende kasuahnust ja tegematajätmisi ohjeldada. Kuni MASU-ni ei pöörnud enamus elanikkonnast sellele kaudsele protsessile aga kahjuks eriti tähelepanugi. Enne oli rahval endal tegemisi ja raha ning neid ei huvitanudki, mida valitsus tegelikkuses tegi ja milliste rahasummade eest tegutses. Selle vastu ei tunne hetkel jätkuvalt huvi ka see märgatavalt suur ükskõiksete kontingent, sest nad lihtsalt ongi tootaalselt ükskõiksed.
Nüüd, kui rahvas, kellest 100 000-l pole enam kas piisavat või üldse mitte mingisugustki sissetulekut, on pööranud oma abikäed valitsuse poole ja valitsus ei suuda väidetava rahanappuse tõttu rahvast aidata, soovib rahvas üha enam ja enam pilgu ka riigiisade rahakoti vahele poetada. Riigiisadele see aga loomulikut ei meeldi ja teadagi miks. Nagu elutarkuski ütleb, varjab see, kel on mida varjata! Valitsusel seda midagitki aga on ja päris üks jagu. On nii piisavalt, nagu vanastigi, näiteks buumi aegadel. Küll väidetavalt kusagil 8% võrra vähemgi veel, rahvale aga seda, et valitsussektoris raha justkui vähemaks on jäänud, kohe kuidagi välja ei paista.
Nii need ülemad ja alamad siin Europerifeerias, siis kemplevad - ühed et ellu jääda, teised, et omale harjumuspärast luksust säilitada.
Kuid ei peagi ju olema geenius, et aru saada ühest väga olulisest aspektist: - juba vanatarkuski ütles, et ahnus ajab suu lõhki ja tänapäeval võiks ikkagi sellest ka teadlik olla, aga näe, paljud justkui ei tahagi elutarkusi teada ega nendest midagi ka kuulda. Nad soovivad vaid kaitset oma enesekesksusele, pugedes reaalsuse, rahva liigse tarkuse ja vaesuse eest „varjendisse”, kas Toompea või muude kaitsvate müüride taha ning jätkates oma harjumuspärast tegevust, tehes seda südamerahus edasi, vastuvoolu rahva enamuse soovidele.
Olen vestelnud paljude majanduslikult mõtlevate inimestega ja paljud neist ei ole vaatamata edukatele ärietteõtete omamisele, suutelised aru saama Eesti "majandusimest", ehk sellest, mil moel totaalsel määral rahvast lüpsev valitsus ja samal määral valitsust lüpsev rahvas koos, ühes riigis, omasoodu, teineteist segamata ja suuremaid kaoseid tekitamata üleüldse siiamaani tegutseda on suutnud, ehk mil moel selline moodustis, nagu Eesti riik, kahe eelneva olemasolul end ära majandab ja üleüldse koos püsib?
Kõigi eelduste kohaselt aga Eesti IME-t tegelikkuses ju ei eksisteerigi. Kuluvad veel vaid mõned aastad ja jäädes oluliste tuluallikateta ning müües maha oma viimsedki äriettevõtted ja loodusressursid, mis nagu taevamanna siiamaani putru on tootnud, jääb riik ühel hetkel lõhkise küna ette, kuhu paraku kusagilt taevamannat niisama enam ei valgugi. Ok, sellest poleks ju midagi hullugi, kui rahvas maailma vaesemate riikide kombel naturaalmajandust viljeledes kuidagi edasi suudaks vegeteerida, aga milliste vahenditega hakatakse üleval pidama aina paisuvat, tööd põlgavat ja suisa paaniliselt kartvat poliitilise nomenklatuuri aparaati?
Kui naiivsed eestimaalased, kes ikka veel truult oma reforme või kesikuid siiamaani edasi valivad, loodavad, et viimased nende pärast tõsiselt muret tunnevad, siis saavad nad tundma aga hoopis midagi muud ja see muu, on üha suurenev maksukoormus. Kahjuks küll, aga alles maksukoormuse märgatava tõusuga hakkavad lõpuks "ärkama” ka viimased kaasmaalastest unimütsid ja nomenklatuurikummardajd, kes paraku aga, on ärkamise õige aja ammu maha maganud ning tänu enamuse mõtlevate eestlaste ammusele lahkumisele siit maarjamaalt ja valimisseduse kaudu omale raudse „elukindlustuse” loomisele valitseva nomenklatuuri poolt, need siia allesjäänud tolad aga kahjuks enam midagi siin AS-s Eest Vabariik muuta enam ei suudagi, jäädeski siia selle AS-i 49%, „väikeaktsionäriderna” just selle proletariaadi sekka, kes ise ja kelle järeltulijadki veel põlvest põlve seda 51%-suurust parteieliiti ja end eliidile oskuslikult šaakaliks müünud sõnakuulekat proletariaati, ehk kõiki „suuraktsionäridest”, riigi enamust moodustavaid parteistunud ilunäppe, toima jäävaki!
Kuna meil pole aga seda informatsiooni, mida vaid notarid vaikimisi oma tööülesannete käigus tänasel päeval näevad ja enda teada jätavad, siis ei saagi me kahjuks hetkel teada, kui palju, tänu mitmeid kordi kukkunud kinnisvarahindadele ja samas buumiaegadest säilinud megapalkadele, Teie, kodudest ilmajäänute kodusid, poliitiline ellit ja parteibroilerid omale kokku ostavad ja millise võimu, majandusliku võimsuse peenraha eest talletamise näol, nad omale praeguse proletariaadi vastu võimu kindlustamiseks, „mustadeks päevadeks” kõrvale panevad....
Seega tehes loost loogilisd järeldused ja vaadates kui mannetult valitsus tegelikkuses era- ja väikeettevõtlust toetab, kui jõuetult uusi töökohti luua püüab kui olematult valitsemiskulusid kärbib, kui kiirustamata kogu MASU-ga reaalselt ka toime tulla püüab ja kui kergekäeliselt ettevõtjatele trahvitšekke välja kirjutab, on tegelikkuses MASU pikaajaline jätkumine vaid vesi nomenklatuuri rahaveskile, misneile kohati vaid juba mõne kuupalga vääringus, aina uusi ja uusi, nomeklatuuri pimesi valinud proletariaadilt äravõetud kortrieid osta võimaldab...
Ja just seesuguse nomenklatuuri õnneks on notaritel selles vallas aga vaikimiskohustus.
