Igas sõjas peab paratamatult keegi end eesrindel ka ohverdama, sõda võites aga saavad reeglina tunnustust just need, kes tagalas vaikselt nokitsedes ellu suutsid jäända. Eesrindel tegusid teinud langenutele jääb osaks vaid ebaõiglaselt õhkõrn mälestus...
raivo orgusaar
_________________________________________________________________________
Vaata seda artiklit Delfi Rahva hääles. http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/kaed-eemale-meie-kelmidest.d?id=36656021
Juba maast madalast olen ma kuulnud, et juristid on ühed paganama targad inimesed. Ka sotsialistliku maailmarevolutsiooni korraldaja, Seltsimees Lenin olevat juristki olnud ja tark mees ta ju oligi, pööras teine ju suures osas maailmas riigikorragi pahupidi.
Sellise mõttega sirgusin ma suureks ja nagu hiljem selgus, osutusid minu esialgsed arusaamad Leninlikust nõukogude õigussüsteemist, mis tollaste juristide eestvedamisel paistsid minule aga just ainuõiged ja muidugi ka arvamus seltsimees Leninist, kui õigluse etalonist endast, paraku aga milleksi muuks, kui õiglasteks.
Koos Eesti riigi sünniga sain ma aga taas lootust elada õigusriigis. Ma rõõmustasin iganenud ja kallutatud sotsialistliku õigussüsteemi kadumise üle. Jällegi, aastatega vanemaks muutudes ja omal nahal ka meie praeguse õigussüsteemi „õiglust” kogedes, olen ma selles aga taas pettunud ja täna, mil päev päevalt inimeste õiglustunne aina kahaneb, olen ma taas suure dilemma ees - kas üldse ja millise riigikorra ajal saame me tunda tõeliselt õiglast ja kallutamata õigussüteemi? Ma ei hakka veel selles artiklis lahkama kohtunike poolt tehtavaid otsuseid ja kohtus õigluse leidmise mõttetutest kulukustest, vaid juhin tähelepanu praeguste menetlustoimingute mõttetule keerukusele, nende valele rõhuasetusele ja käsitlematult pikale venivusajale.
Väsinuna piiramatust hulgast kelmklientidest, kes mulle alatasa võlgu kipuvad jääma, olen sunnitud olnud nende vastu üksteise järel esitama nii üürikomisjoni, kui ka kohtutesse hagisid, et süüdimatute petturite käest nii raha kätte saada, kui neid mingilgi määral, nende lepingujärgsete rikkumiste ja kelmuste eest karistades, ka distsiplineerida. Minu hämminguks aga ei ole ka meie oma Eesti riigi puudulike seaduste, ülipikkade kohtumenetluste ja hagide rohkuse tõttu ülekoormatud kohtud justkui eriti huvitatudki sellest, et inimestevahelistes ärisuhetes õiglus valitseks ja vägisi jääb mulle mulje, et kohtutes ollakse pigem huvitatud sellest, et hagiga kohtusse pöörduja, kohtute ülekoormuse vähendamise huvides, oma hagimenetlusest võimalikult kiiresti loobuks, olgugi, et ehk õiglust jalule seadmatagi.
Teadaolevalt pole kelmidest saripetturitel reeglina kindlat elukohta ja nad vahetavad oma üürikortereid tihedamalt, kui mõni vaesem mees saunas käib ja nende leidmise teemal algab kohtutes seetõttu alatasa üks käsitlematu jant. See, et kohtutel on omal olemas ligipääs riiklikesse isikuandmebaasidesse, see kohtunikele nagu midagi ei tähendaks, sest "tarkade juristide" poolt välja mõeldud seadusejärgne kohustus neid kelme ülesse leida, jääb aga Teile. Kuna Teil aga pole ligipääsu riiklikesse andmebaasidesse, on Teil ainus lootus pöörduda oma murega AS Andmevara poole, kuid kui seal päringule vastates selgub, et vajate kosja elukohaandmeid kohtu jaoks, saadetakse Teid sealt juba hetkega, otse ukselt minema, loomulikult ilma mingeid aadressiandmeid kaasagi andmata, sest need ja veel ka isikute isikukoodid, olevad meie „õigusriigis” just need delikaatsed isikuandmed, mis ei kuuluvat avaldamisele ja pealegi soovitatakse seal kohtunikele veel ka teada anda, et nad oma andmebaasides ise ringi vaataksid ja sealt ka kostjaid ise otsida viitsiksid. Kuigi kohtunikud rõhuvad alatasa sellele, et vastavalt Rahvastikuregistri seaduse § 72-le on Teil põhjendatud huvi korral õigus saada teatud juhtudel isikute isikuandmeid, sh. ka elukohaandmeid, ei avalda AS Andmevara neid Teile aga ikkagi, põhjendades oma keeldumist Isikuandmete Kaitse Seaduse (IKS) §14ga. Ka Politsei- ja Piirivalveamet tuginevad oma keeldumistes Politseiseaduse (PS) § 5-l, mille alusel pole Teil õigust isikute eraelu puudutavaid isikuandmeid saada. Seega on kõik osapooled justkui oma keeldumistes tuginenud meie riigis kehtivatele seadustele, kuid nagu aru saada, on seaduste tõlgendus kohtul ja teistel, ülejäänud osapooltel kardinaalselt erinev, justkui need polekski ühes ja samas riigis ja õigussüsteemis kehtivad seadused. Need seadused aga, on õnnetuseks juba nende vastuvõtmise hetkest kaksipidi, vastavalt hetkevajadusele tõlgendatavad ja seega on nad selgelt ka omavehelises vastuolus. Paraku olete kogu selle arulageduse käes kannatajaks Teie, mitte aga need „tarkpeadest” ja parteibosside lojaalsuse alusel tööle palgatud juristid, kes meie riigis seaduseloomega tegelevad ega ka need samad parteietturid, kes kogu selle arulageduse vastuvõtmise poolt Riigikogus kuulekalt hääletanud on, neid seadusi ilmselt läbi lugemata ja ka nende tagajärgi üleüldse mõistmatagi.
Näiteks Tallinna Üürikomisjoni otsused ei jõustugi enne, kui kelmüürnikud otsuse kätte saavad, oota või igaviku ning kui Te mõne paadunud võlgniku hiljem, kui Üürikomisjonis käigu mõttetusest aasta-poolteist hiljem aru saate ning kohtusse annate, otsite Te taas kohtu nõudel, olematut infot omades, seda võlglast tulutult ehk pool aastat ja enamgi veel ning kui Te ikkagi suudate eelnevalt mainitud asutuste poolt need isikuandmete avaldamise keeldumist põhjendavad vastused kohtusse kirjalikult ka ära saata, teeb kohus Teile "halastusest" lõpuks ettepaneku paluda kostja leidmiseks kohtutäituri abi ja annab korralduse tasuda ka kohtutäituritasu ja seda "kõigest" 413 krooni ulatuses. Möödub veel kuni aasta täituripoolset "otsimist" ja saad taas seekordki jälle kohtu halastusest neilt uue määruse, avaldada kelmi kohtusse kutsumise teade "Ametlikes Teadaannetes" ja seda jällegi Sinu enda 100 krooni eest.
Kui seegi toiming lõpuks tehtud, kuid kelm oma põrandaalusest urkast nina kohtusse välja pistnud ei ole, annab kohtunik lõpuks, vahel ehk koguni 6 kuud hiljemgi, välja määruse, antud tsiviilasja menetlusse võtmiseks, trükkides sellelsamal määrusel nüüd juba ilusasti ära ka kostja täieliku elukoha, mille ta lõpuks oma andmebaasist välja suvatses kookida ning mis alates sellest hetkest, polegi millegipärast enam vastoulus ei IKS § 14 ega ka PS § 5-ga!?
Seega saate Te heal juhul ehk ligi kaks aastat hiljem lõpuks kätte ka kauaoodatud tagaseljaotsuse, mis juhul, kui kelm sellele jällegi järele ei lähe, enne 5 kuu möödumist paraku ei jõustugi ning kui Te soovite veel ka oma hagimenetluseks tasutud ebaproportsinaalselt suurt riigilõivu ja õigusabikulusidki tagasi saada, algab kogu see jant aga jälle otsast peale ja Te peate püsima veel ka valvel, et seda ühe kuu pikkust perioodi mitte maha magada, sest menetluskulude taotlus tuleb sisse anda tingimata just enne ühe kuu möödumist alates kohtuotsuse jõustumisest. Milleks aga üldse peab kohtule märku andma, et Te ikka soovite oma üüratuid kohtukulusid Teid petnud kelmi käest tagasi saada või on nagu loogiliselt mõeldav ka võimalus, et olete ehk hoopis nõus kelmi, nende suurte kohtukulude võimalikust tasumisest ka säästma ning kui Te seda raha tõesti ka tagasi soovite, peate kahjuks jälle aastakese seda kelmi ise, eikusagilt ja olematu info põhjal taas otsima asuma, sest kelm on ju vahepeal sellele üürikorteri omanikule, mille aadressi kohus oma andmebaasist välja viitsis kookida, mütsi taas silme ette tõmmanud ning ilmselt maksmata lahkunud, peale selle ehk juba veel viielegi ja haub juba teadmeta aadressil asuvas kuuendas üürikorteris oma järjekordseid petuplaane. Teie aga peate siis jälle 413 krooni täiturile ära tasuma ja hakkabki jälle täitur asjaga tegelema või siis mittetegelema, sest tal tegelikult vahet ju polegi, kas võlgnik leitakse või mitte, raha saab ta ju uue Täitemenetluse seaduse alusel nii ehk naa kätte. Kui täitur oma töö aga jälle tegemata jätab ja kostjat jällegi ei leitagi, siis avaldate Te jälle sama, 100 kroonise summa eest teate "Ametlikes Teadaannetes" ning ennäe, "juba" kolm aastat pärast hagiavalduse jõustumist ja "ainult" kuus aastat pärast hagimenetluse algust, oletegi kätte saanud ka kauaoodatud menetluskulde väljamõsitmise määruse. Seda aga loomulikult sellise optimistlikuma stsenaariumi korral. Halvimal juhul saate aga umbes kaks aastat ja seiste kuud, nagu minu puhul ka juhtus, menetluskulude nõude sisseandmise kuupäevast hiljem kohtult teate, et Teie menetluskulude taotlust näiteks ei rahuldatudki, sest Teie poolt tagaotsitav võlglane polnud kas üldsegi leitav või mingitel arusaamatutel argumentidel polegi Teil õigust oma hagimenetluseks kulunud vaevatasu kostjalt välja mõista, sest Te olete hagi ju suurepalgaliste juristide asemel hoopski ise koostanud, mis sellest küll, et sama edulkalt ja kulutanud selleks kaks pikka tööpäeva muude tööde tegemise arvelt. Kohus seda Teie tööd paraku aga rahaks ümber arvestada nagu ei soovigi, ilmselt jällegi nende, end kiivalt varjavate kelmide kaitseks!? Lohutuseks aga saate Te siiski ka teada, et kõigest 450 krooni eest saate Te selle, Teie kahjuks tehtud määruse Ringkonnakohtus vaidlustada, et siis, ehk viiendal, kuuendal või ka seitsemendal jne. aastal oma hagimenetluseks kulutatud summa ka tagasi saada ja sedagi mitte just rahalises mõttes, vaid esialgu alles nõudena.
Aga millal saada reaalselt siis tagasi kohtuskäigule kulutatud hiigelsummad? Mida, ah Te soovite siis raha ka veel? Nuh sellega läheb veel määramata, ehk x aastat aega...
Samal ajal, kui kohtus venivad menetlused isikuandmete salastatuse tõttu mitmeid pikki aastaid, on needsamad isikuandmed mujal suisa ripakil ja kõigile saadaval, justkui käsiteltaks samas õigusruumis kas erinevaid seadusi või ei puudutagi kehtivad seadused igatüht, kes sellessamas õigusruumis koos elavad.
Minu mitmed pöördumised kohtute töö lihtsustamiseks ja kelmide andmete leidmiseks kohtunike endi poolt, olemasolevaid andmebaase kasutades ning ka tähelepanu juhtimises eelnevalt mainitud seaduste vastuolulisusest, nii Justiits-; kui ka Siseministeerimi poole, nende seaduste vastuolulisuse edaspidiseks vältimiseks, kui ka isikute aadressiandmete lihtsustatud kättesaamiseks just Rahvastikuseaduse § 72-s sätestatud kujul, eks ikka hagide operatiivsema lahendamise ja kostjate kiirema leidmise eemärgil pole kahjuks andnud mitte mingisuguseid tulemusi...
Veel näitena elust enesest olen ma kummalisel kombel korduval kohanud nii numbril 110, kui ka politseiasutustes suheldes sellist hoolimatut suhtumist, kus pean kas mõnele kaagile politseid kutsudes, otse sellesama kaagi ees telefonitsi operaatorile ja samas siis ju ka sellele samale kaagile, teatama nii oma täisnime, kui ka elukoha ja see on üleüldse jutskui eeltingimuseks sellele, et Teie väljakutset üldse kuuldagi võetakse ja abi saatmise asemel, toru poole jutu pealt sootuks hargile ei visataks, mis paraku juhtubki siis, kui Te operaatori küsimustele vastamisest, paraku kõigi teiste ees, keeldute. Sama hoolimatu ümberkäimine isikuandmetega on toimunud ka politseiasutustes, kus kõigi seal avalikus ruumis koos minuga viibivate isikute ees, olen pidanud korduvalt politseikorrapidaja poolt kõva häälega esitatud küsimise peale, ilmselt siis sama kõva häälega ka teatama oma täis nime ja täpse elukoha. Kas selline avalikult ja kõrvaliste isikute juuresolekul politsei poolt küsitav nime ja elukohauuring on siis kõigi meie "õigusriigis" kehtivate seadustega ka kooskõlas? Või rikuvad korda tagavad ametnikud ise seejuures seadust või pole teatud ametnike poolt tehtavate toimingute käigus isikuandmete kaitsmine enam vajalikki? Vahel miskipärast on olukodi, mis ei allugi seadustele või on lihtsalt valimatul kombel tööle võetud ametnikke, kes vaatamata kantavale vormile, pole "selliste seadustega veel kurssi viidudki"?
Kõige masendavam kogu loo juures on aga see, et äriregistrist ja kinnistuametist saab iga soovija aga sekundite jooksul teada just legaalsete tegevusega seotud isikute, nii ettevõtjate kui ka kinnistuomanike isikukoodid, mis samuti AS Andmevaras kogetu, kui ka Politsei- ja Piirivalveameti kirjalike kinnituste põhjal, on justkui delikaatsed isiukandmed, kuid kelmide, end kiivalt riigi eest varjavate ja kõigile kurja tegevate ning sisuliselt vaid illegaalst elu harrastavatde isikute aadressid, on meie õigussüsteemis millegipärast aga nii raskelt kättesaadavad, kui sedagi üldse.
Seega tuleks nende eelnevalt kirjeldatud ebaratsionaalsete toimingute ja kohtute töö kiirendamiseks, oma elukoha registreerimata jätnud isikutele saata kohtukutseid operatiivsemalt, avaldades need kohe Ametlikes Teadaannetes ja sellejärgselt nende isikute kohtusse mitteilmumisel, tegema sama operatiivselt nende omal tahtel riigi silmapiirilt kadunud isikute kahjuks kiirendatud korras ka tagaseljaotsuseid, sest teada on ju tõsiasi, et korralikumad isikud ei kipu enamasti ei riigi vaateväljast ega ka õigusemõistmise eest ära kaduma ja ka see, et isik on jätnud Rahvastikuregistri seadusele vastavalt oma elukoha registreerimata ning tal puudub juriidiline aadress, riigi ja ametiasutustega suhtlemiseks, on tema enese tegamatajätmine ning juba seetõttu on kohtuprotsesside venitamine kahjukannatajate kahjuks juriidiliselt ja õiguslikult ebakorrektne ja ülekohtune ning vesi nende seadusi eiravate kelmide veskile...
Kuid seegi pole veel kõik. Kui riigi enda - Ametlike Teadaannete veebilehel, ilutsevad aga iga seal ametlikult otsitava ja seal mainitud isiku nime taga ilusasti nende elukohaaadressid ja seda ilmselt vist täiesti seaduspäraselt, siis milleks sellised mitmeid aastaid kestvad jandid isikute leidmiseks kohtutes, mis kohtute tööd ummistavad ja menetlusi mitmete aastate pikkusteks vanitavad, üleüldse vajalikud on ja nagu näete, saab legaalset elu elavaid ja seadusekuulekaid kodanikke süüdimatult ja kiirelt karistada ja nende vara ühe nipsulöögigagi käestki ära võtta, nagu Ida Virumaalgi äsja, sisuliselt mingeidki isikuotsinguid rakendamata tehti. Süüdimatutelt ja kogu elu illegaalsete tegevustega tegelevatelt kelmidelt midagi aga tagasi saada või ära võtta on meie õigussüsteemis kahjuks peaaegu et võimatu.
Tuginedes eelpoolmainitud arulagedatele kohtutoimingutele tahaks Toompea poole vaadates, seal vegeteerivatelt kodanikelt aga kõva häälega küsida: "Mis pagana riigiga meil tegemist on ja kes selliseid ohmakaid seaduseloojaid sinna etteotsa küll valinud on?"...
