Loe seda artiklit Delfis:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/rahva-oiglustunne-on-vaarastumas.d?id=38002145
Riigi elanikkond, mille valitsus nuumab soodsa ettevõtluskeskkonna loomise asemel hoopis oma parteijüngreid, on määratudki virelema...
raivo orgusaar
Uuem maailmapoliitiline vastasseis ei tugine enam mitte vastasseisus erinevate maailma rahvuste vahel, vaid just kõigi rahvusriikide ühises vastandumises maailma isehakanud rahanduseliidi, nende kõikide rahvusriikide vastase poliitika ja ühtse maailmavalitsuse loomisplaanide vastu.
raivo orgusaar 2012
_______________________________________________________________________
Meie esivanemad, kes sellel väikesel põhjamaal aastatuhandeid on elanud, on pidevale, sajandeid kestvale ikkele ja raskele eksistentsile vaatamata, suutnud siiamaani meis säilitada seda, mida me nüüd oma kultuuri all tunneme. Nad oli suutnud kehtestada meile moraalinormid, millesse mahtudes oleme olnud töökad, õiglased ja abivalmid oma rahvuskaaslaste vastu, minemamata vastuollu teatud õigusnormidega. Need olid ajad, kus aumeheks olek oli justkui eelduseks inimestevahelistes suhetes, selleks, et keegi Sind üldse aksepteerima hakkaks ning vargused, valed ja reetmine olid niivõrd taunitavad, et sellistel inimestel oli oht langeda sügavasse ühiskondlikku isolatsiooni. Olid ju inimestel lukkude asemel vaid luuad ukse ees, sest ebaausaid ja valelikke inimesi peaaegu, et polnudki. Just tänu nendele raamidele pole Eestis nende aastasadade jooksul kujunenud Somaalia laadset ühiskonda, kus on arusaadavalt levinud arusaam, et lisaks üldistes kultuuriraamides tehtavale raskele tööle on võimalik veel ära elada ka märksa kergemalt, neid ahistavaid raame lihtsalt purustades ning tehes mitte seda, mis on eetiline ja kogu ühiskonnale vajalik, vaid valides hoopis tegevusi, mis on väljaspool neid ahistavaid raame ja märksa kergema vaevaga teostatavaid ja milles ligimesed, eneseväärikus ja autunne pole enam sugugi mitte primaarsed ja ehk käitumismaneeris suisa tagaplaanile tõugatud või sootuks unustatudki. Tõsi, meie teekond Somaaliani on hetkelgi veel pikk, kuid me oleme juba täna kahjuks tegemas suuri samme nende suunas. On nimelt märgata, et meie ühiskond on suurte saammudega eemaldumas meie esivanemate tõekspidamistest ning astumas aega, kus ei maksagi enam mitte ausus, töökus ega põhimõttekindlus, vaid sootuks midagi muud. Üha enam astutakse ühiskonnas samme, mis vahendeid, ideid ja tagajärgi alivmata astutakse nende suunas, kes pakuvad lihtsamat äraelmist ning kelle selja taga või tiiva all on kergem edasi minna, kus hõlpsama vaevaga saaks lihtsalt oleskleda, ehk sisuliselt midagi tegematagi edukalt ja silmapaistvalt ja ehk luksuslikultki ära elada.
Väga masendav on vaadata, et neid väärastunud valikuid tehakse tihti pimesija minnakse kaasa just nendega, kes vaid kõrgemat palka või ühiskondlikku positsiooni lubavad. Naised ei vali enam mehi mitte nende iseloomu ega ka üldise käitumise, vaid nende karjääri ja jõukuse põhjal, arvestamata ning teadmatagi tihti meeste veendumuste, tegevuse ja rikkuse õiguspärasust. Selle kompenseerib vaid neile naistele nii otseselt, kui ka luksuslikuks eluks võimaldatud kaudne raha hulk.
Mehed valivad töökohti reeglina just palganumbri järgi, võttes tihti vastu ameteid, mille edu võti seisneb vahel hoopis kavaldamise, petmise ja koguni oma tõekspidamiste eiramise meisterlikkuses.
Noored, aga otsivad veel koolipinki nühkideski omale juba tulevikuks kohta, kus mitte midagi tegemata saada kõrget palka ja nautida teistele kättesaamatuid hüvesid, leides säärasel moel peavarju mõne suurerakonna noortekogus ning nähes seal ringleva raha ja võimaluste hulka, kaotavad need noored juba varakult nii ausa töötahte, kui ka isemõtlemisvõime, sest ainus mida need noored nüüd oma privileegitud hõlpeluks veel vajavad, on täielik kuuletumine oma parteiisandatele ja nende veendumuste ja tõekspidamiste laitmatu järgimine, sest just see on vajalik nende noorte luksuslikuks äraolemiseks noortekogudes. Võttes vastu kõike seda, mille maitset nad ehk reaalselt, veel töölegi asumata juba tunda on saanud, õpivad needsamad inimesehakatised pidama tõeks just seda, mida neid toitvale erakonnale hetkel vaja, mitte aga tõene on.
Kahjuks toimub sama mõttemaailma väärastumine juba ka nende isikute lastega, kelles küpseb juba maast madalast teadmine, et isalaadeselt mõne poliitilise erakonna kaitsva tiiva all tegutsedes, pääseb sellest tavalisest ja madala kasti ühiskonnast privileegitute sekka, kõige kergema vaevaga ja seda ju jällegi õiglastest veendumustest ja tegemistest sootuks olenemata.
Jälgides pikaajaliselt oma kaasmaalasi, olen ma eksimatult jõudnud järeldusele, et meie ühiskond on väga haige, sest me kipume millegipärast arusaamatult ülistama isikuid, kes on avalikult seotud räpaste afääridega, me imetleme neid, kes on üleöö saanud rikkaks mõne riikliku ameti eesotsas istudes ja fänname koos "Kroonikaga" nende igapäevast käekäiku, andmata jällegi eneselegi aru, milleks me neid enesekeskseid karjeristidest iidoleid ja kelme tegelikult aga vajame? Paistab, et inimesed on hetkel, mil neile on osaks saanud mistahes tähelepanu, nõus aksepteerima keda iganes, võttes kasvõi räpase minevikuga tipp poliitikutelt vastu neilesuunatud tänu avaldadusi, tänukirju ja autasusid.
Kas pole lõpuks ometigi, läbi enese läbielatud katsumuste, saabunud aeg, saada mõtlevaks inimeseks ja enne, kui kuulata "tõde" selliste inimeste suust ja saada neilt mingitki tunnustust, tasuks ehk meenutada nende minevikku ja saada aru, millist "tõde" on need isikud minevikus rääkinud ja millistel asjaoludel on need „auväärsed” isikud oma tavapalgalistelt töökohtadelt komeedina rikka eliidi sekka tõusnud ja püüda aru saada selle „tõe” tegelikust väärtusest ja olevusest ning milline „au” ja”tunnustus” sel hetkel nende käe läbi siis õieti Teile osaks saab?
Teades üldlevinud tõde, et mitte ükski alkohoolik ei pea end kunagi alkohoolikuks, on selle põhjal ehk lõpuks ka aeg jõuda arusaamiseni, et sama enesepetlik on iseenda õiglustunde eiramine ja selle alateadlik allasurumine ning kuuletumine ja järgnemine teadmata isegi milleks just nendele inimestele, kes hetkel paremal positsioonil ja rikkamamal elujärjel on
Seni aga, kuni inimesed peata ja valimatult omale kummardamiseks valesi iidoleid valivad, leides alatasa kas kõige kõrgemal positsioonil olevaid või kõige rikkamaid, annavad nad sellega oma valeiidolite räpastele tegevusele aina uut tuult tiibadesse, jäädes seejuures ise oma iidolite kaudse tegevuse tagajärjel, viletsuse piiril ja erurosentide eest tööl käies .peost suhu elama. Selline on paraku nende tegevuste omavaheline seos...
